Õpikeskkonnad – 1. lugemine

Esimese ülesande teema ja materjalid.

Alustasin lugemist Haridustehnoloogia käsiraamatust. Raamatu avaartikkel andis selge ülevaate erinevatest õpikeskkondadest ning nende kasutamise eelistest ja puudustest. Kuivõrd olen esimeste loengute kuulamise käigus jõudnud arusaamisele, et mul on erialamõisted ning terminoloogia veel võõras, siis tegin lugedes omale märkmeid just nö mõistete osas. Noppisin enda jaoks välja jaotuse: reaalne, virtuaalne ja hübriidne õpikeskkond. Kui esimesed kaks selgitust ei vaja, siis viimane tähendab tegelikkuse ja virtuaalsuse põimimist.

Autorid tutvustasid lähemalt suletud ja avatud õpikeskkondi. Suletud õpikeskkond toetab pigem õpetaja- ja materjalikeskset lähenemist, kus õpetaja määrab õppeprotsessi ja –tegevused. Need võimalused on avaldanud mõju eelkõige õppetöö administratiivsetele aspektidele, mitte aga õppijakesksete konstruktivistlike õpetamismeetodite rakendamisele (lk 14). Samas kui „konstruktivistlikes õpikeskkondades on oluline, et õpikeskkond võimaldaks luua uusi tähendusi, suhelda ja töötada koos teiste õppijatega, jagada informatsiooni, saavutada ühtekuuluvustunne, kehtestada koostööks vajalikke reegleid ja võtta omaks uusi rolle“ (lk 11). Avatud (hajutatud tarkvaraga) õpikeskkonnad sh sotsiaalne tarkvara (blogid, wikid, vookogud jne) pakuvad kasutajatele nn „töövahendite kasti“, millel on hulgaliselt kombineerimisvõimalusi (lk 15). Seda iseloomustavad järgmised märksõnad: keskse staatilise tsentrumi puudumine; õppimine kui individuaalne, dünaamiline ja pidevalt muutuv protsess; paindlik lähenemine õpitegevusele ja –keskkonnale, mida haldab ja kontrollib õppija.

Suletud õpihaldussüsteemi näiteks on Google Classroom, mida heameelega kasutan. See võimaldab ühes kohas jagada õpilastele materjale, linke, samuti dokumente koostegemiseks kui ka igale õpilasele eraldi oma töölehe. Kõik salvestub Drive kausta. Mugav nii õpetajale (võimaldab samas keskkonnas hinnata, tagasisidet anda; kalendri kasutus) kui ka õpilasele (eelkõige üks Google konto, kuhu sisse logida). Täidab kenasti artikli autorite poolt välja toodud õpihaldussüsteemi taotlusi: õpitegevuste organiseerimine ning õppesisu arusaadav esitamine, lihtsustades ühtlasi õpetaja tööd – aidates hallata ja organiseerida õppetegevust (lk 14). Kasutan seda põhikooli II kooliastme õpilastega. Leian, et selles vanuses on suletud õpikeskkond sobiv. Seda enam, et võimalik on kombineerida ka teisi töövahendeid ja õpiülesandeid, mis suunavad õppijat ise õppevahendeid looma (nt „lugemisrada“ raamatusoovitustega) ning uusi teadmisi/oskusi kaasõpilastega jagama.

Avatud õpikeskkonna näide võiks olla siin: http://kolgaparimus.blogspot.com.ee/ Tegemist on keskkoolile mõeldud pärimuskultuuri kursuse „Avastades muinasaega“ blogiga. Seesugune veebipäeviku pidamine oli mulle kui õpetajale suureks väljakutseks. Et suunata õpilasi oma blogipostitustes teadmisi ja kogemusi reflekteerima, ei saanud ka mina neile ainult ülesande juhendeid või allikmaterjale postitada. See sundis mind mugavustsoonist välja tulema. Olin samamoodi õppija rollis, kes oma avastusi ja kogemusi postitustes avas. Hoolimata sellest, et olin õpetajana eelnevalt kursuse sisu ning õpiülesanded paika pannud. Tagantjärele võib öelda, et blogi pidamist antud kursusel oleks saanud paremini eesmärgistada, ning mul oleks tulnud õpilasi rohkem julgustada ja toetada. Selliste avatud sotsiaalsete keskkondade puhul on miinuseks enesekriitilisus – kui seda on põhjendamatult palju või kui see puudub üldse.

Artiklis oli lisaks suletud ja avatud õpikeskkondadele eraldi käsitletud mõistet personaalsed õpikeskkonnad, mida autorid defineerisid kui „õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega.“ (lk 22). Võrreldes avatud õpikeskkonnaga, on siin õppijal oluliselt suurem roll keskkonna ning –vahendite valikul ja loomisel, see eeldab suuremat enesejuhtimist ja teadlikkust õppimisprotsessist ja oma harjumustest. See tähendab, et õppija võtab ise vastutuse oma õppimise eest, sobides sellisena pigem keskkooli õpilastele.

Kasutatud allikas:
Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Ainekursuse “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” õpileping

Käesolev õpileping on ainekursuse „Õpikeskkonnad ja –võrgustikud“ esimesi ülesandeid.

Valdkond: Olen õpetajana kasutanud erinevaid digitaalseid keskkondi ja programme. Kuid aina rohkem küsin endalt, kas ja kuidas need eesmärgistavad ja toetavad õppimist, seda nii õpetaja kui ka õppija seisukohalt. Antud kursuse käigus soovingi teadlikumalt õpikeskkondi kasutada ja seda teadmist ka oma kolleegidega jagada.

Eesmärgid:
• Õppida tundma erinevate õpikeskkondade ja –võrgustike võimalusi ja kasutada neid.
• Võtta kasutusele oma kooli õpilaste ja õpetajate jaoks sobivaid õpikeskkondi.

Strateegiad: Et eesmärgid saaks täidetud, tuleb mul…
• osaleda kõigis kontakttundides;
• esitada kõik kodutööd;
• tutvuda ainealase kirjandusega ning mõtestada ja analüüsida seda;
• katsetada ja proovida erinevaid õpikeskkondi ning osaleda õpivõrgustikes;
• lugeda kursusekaaslaste blogisid, mõelda kaasa ning lisada postitustele oma kommentaare;
• panustada aktiivselt ning sisuliselt rühmatöö ülesannetesse;
• katsetada vähemalt 2-3 õpikeskkonda oma kooli kolleegidega.

Vahendid eesmärkide saavutamiseks on järgmised:
• loengumaterjalid, kursuse blogi ja kohustuslik kirjandus;
• kursusekaaslased – vahetu suhtlus ja arutelud, kursusekaaslaste blogipostitused;
• mõttevahetused ja katsetamised kolleegidega;
• sülearvuti, internet;
• aeg – kasutada seda piiratud ressurssi ratsionaalselt ja eesmärgipäraselt.

Hindamine: Olen eesmärgi saavutanud, kui olen proovinud ning katsetanud erinevaid õpikeskkondi ja osalenud õpivõrgustikes. Kodutööd on esitatud ning olen aktiivselt osalenud kontakttundides, aruteludes ja rühmatöödes; samuti kursis kursusekaaslaste blogipostituste sisuga ning andnud nende postitustele tagasisidet. Ainekursusel omandatu on aidanud mul õpikeskkondi tutvustada ka kolleegidele ning koos katsetades oleme leidnud õpikeskkonnad, mis sobivad meie koolile.

1. loengu mõtteid

Mida mina esimesest tunnist kaasa võtan?
Esimeste päevade märksõnaks on püüd mõtestada erialaseid mõisteid ning ka oma nn stardiplatvormi teadvustamine.
Paaristöö ülesanne – mõistekaardi koostamine innovatsiooni teemal. Sel ajal kui mina mõistekaardi digitaalset vahendit otsisin, oli minu naaber oma mõtted juba paberile seadnud. Niisiis, selles olukorras toimis paremini klassika – paber ja pliiats. Pean tunnistama, et visandamiste juures eelistan ka mina paberit ja pliiatsit. Just harilikku pliiatsit. Et sellega kiirel, natuke lohakal ning skemaatilisel moel põhiasjad kirja saada. Digivahendeid kasutan üldjuhul siis, kui mõistekaardi selgroog on juba paigas. Naabri mõtted olid suurepäraseks alguspunktiks, kust edasi liikuda. Lähtekoht (ja nagu hiljem selgus, siis ka mõistekaardi fookusküsimus) oli see, kuidas innovatsioon tekib. Vajadusest midagi muuta, parandada või tõhustada – see sunnib otsima uusi lahendusi, neid katsetama ning seejärel sobivaid lahendusi kasutusele võtma. Kõnelesime innovatsioonist kui protsessist üldiselt mistahes eluvaldkonnas.
Täpne ja toimiv definitsioon on Joseph A. Schumpeterilt: Innovatsioon on leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis.
Innovatsiooni alaliikidena tuuakse välja:
• Tooteinnovatsioon
• Protsessiinnovatsioon
• Organisatsiooniinnovatsioon
• Turunduslik innovatsioon
Eraldi liikidena ka
• Tehnoloogiline innovatsioon
• Mitte-tehnoloogiline innovatsioon (nt sotsiaalne)
Huvipakkuvad olid innovatsiooni teooriad ja vastavad mudelid. Eelkõige innovatsiooni difusiooni mudel ning sotsio-tehniliste üleminekute mudel. Esimesega seoses nn Moori kuristik (ehk innovatsiooni omaksvõtu kõrvera järgi organisatsioonis varajaste omaksvõtjate ja varajase enamiku vahel asuv suur lõhe), kuhu innovatsioon nö kinni jääb.
Innovatsiooni kasutuse ja levimise kohta oli kõnekas Moldova eKooli näide, kus uuenduste elluviimine on jäänud seisma nii tehniliste vahendite puudumise, kasutajate kesiste oskuste, teenuse järgi nõudluse puudumise kui ka innovatsiooni juhtimise taha.
Üks mõte veel – kuivõrd on innovaatilisus usu küsimus?